Paljud pagulased ja teised sundümberasunud isikud elavad vaesuses. 85% kõigist pagulastest elab arengumaades, kolmandik aga vähim arenenud riikides, kus äärmuslik vaesus on laialt levinud. 

Näiteks Liibanonis näitas 2021. aasta hinnang, et kümnest Süüria pagulasest üheksa elab äärmuslikus vaesuses. Ugandas, kus on Aafrika suurim pagulaskond – 1,5 miljonit peamiselt Lõuna-Sudaanist pärit pagulast – näitab UNHCR-i/Maailmapanga uuring COVID-19 sotsiaalmajanduslike tagajärgede kohta, et prognooside kohaselt elavad umbes pooled sealsetest pagulatest allpool vaesuspiiri. 

Võideldes pagulaste ja sundümberasunute vaesuse vastu, töötab UNHCR selle nimel, et sotsiaalkaitsesüsteemid oleksid tugevamad ja hõlmaks ka sundümberasunuid. Lisaks töötab UNHCR, et pagulastele tagada võrdsed õigused majanduslikule kaasatusele ja õigusele tööle, mis tagab elatise. 

Konkreetne algatus on Coalition to Alleviate Poverty (Vaesuse leevendamise koalitsioon), kus UNHCR on ühendanud jõud Maailmapanga Majandusliku Kaasamise Partnerluse ja 13 vabaühendusest partneriga. Koalitsiooni eesmärk on viie aastaga leevendada vaesust 500 000 leibkonnas, mis asuvad 35 sihtriigis ja kuuluvad kas pagulaste või nende vastuvõtjate kogukondadesse.

Toiduga kindlustamatus muudab inimesed haavatavaks seksuaalse kuritarvitamise, vägivalla ja ärakasutamise suhtes. Toiduga kindlustamatus võimendab ka tegureid, mis sunnivad inimesi põgenema. Ülemaailmselt koges 2019. aastal akuutset toiduga kindlustamatust 135 miljonit inimest 55 riigis ning umbes 80% sundümberasunutest elab riikides või territooriumidel, mida mõjutab alatoitumus ja akuutne toiduga kindlustamatus. 

Humanitaarabi alarahastamise tõttu kärbitakse sageli pagulaste toidunorme, mis võib põhjustada alatoitumist, aneemiat ja laste kasvu aeglustumist. Näiteks 2021. aastal seisis Aafrika idaosas ja Aafrika Sarve piirkonna rahaliste vahendite puudumise tõttu toidukärbetega silmitsi 72% ligi viiest miljonist piirkonnas elavast pagulasest. 

Lisaks pagulastele toiduabi andmisele koostöös nt. Maailma toiduprogrammiga (WFP) toetab UNHCR valitsusi alatoitumuse kontrolli all hoidmisel, edendades selleks väikelastele ja imikutele sobivaid praktikaid. UNHCR soovitab partneritel ja valitsustel kaasata toitumisprogrammidesse ka pagulased. 

Konkreetse algatusena on UNHCR ja WFP juba aastaid rajanud Keenia ja Etioopia põgenikelaagritesse mitmekorruselisi aedu (MSG). Need aiad moodustavad osa toiduga kindlustatuse strateegiast, toetades mitmekesist toitumist ja suurendades pagulaste endi panust oma toidutarbimisse.

Pagulaste hulgas on 7,9 miljonit kooliealist last (2020. aasta lõpu seisuga). Nende juurdepääs haridusele on piiratud, peaaegu pooltel neist ei ole üldse võimalust koolis käia. Kõigil haridusastmetel on kooli vastuvõtt pagulaste hulgas madalam kui mittepagulaste hulgas. Pagulaslaste vanemaks saades halveneb nende olukord hariduses kiiresti ja kõige suurem oht maha jääda on keskastmes. 

Aastatel 2019-2020  oli algkooli vastuvõtt pagulaslaste hulgas 68%; keskastmes oli see vaid keskmiselt 34% ja langes 5%-le kõrghariduse tasemel. 

Lisaks viitavad pagulaste hariduse kvaliteedi langusele mitmed asjaolud. Õpetajate ja õpilaste suhtarv on keskmiselt 1:70 ning jätkuvalt on puudus väljaõppe saanud õpetajatest. Piisavalt pole ka klassiruume ning koolimaterjale ja -tarbeid. 

UNHCR teeb koostööd valitsuste, rahvusvaheliste organisatsioonide ning ka valitsusväliste organisatsioonide ja erasektoriga, et tagada pagulaslastele ja -noortele kvaliteetne haridus. Peamine üleskutse on pagulaste kaasamine riiklikesse haridussüsteemidesse tihedas koostöös riiklike ametiasutustega. UNHCR-i arvates on see kõige jätkusuutlikum variant. 

Üks näide on UNHCR-i partnerlus organisatsiooniga Educate a Child, mis on alates 2012. aastast aidanud algkooli pääseda enam kui 1,2 miljonil lapsel, kes on pagulased või sisepõgenikud, ning vähendada koolist väljalangemise ohtu sellistes riikides nagu Süüria, Rwanda ja Lõuna-Sudaan. 

Kõrghariduse vallas on UNHCR seadnud koos partneritega ambitsioonika 15by30 sihtmärgi, et 2030. aastaks tagada 15% pagulasnoortest ehk kokku ligikaudu 500 000 pagulasele juurdepääs kõrgharidusele. Üks algatus selle eesmärgi toetamiseks on UNHCR-i DAFI stipendiumiprogramm, mis on alates 1992. aastast toetanud enam kui 18 000 noort pagulast stipendiumitega ülikooli minekuks.

Naised ja tüdrukud moodustavad ligikaudu poole kõigist pagulastest, sisepõgenikest ja kodakondsuseta inimestest kogu maailmas. Diskrimineerimine ja ebavõrdsus, millega naised ja tüdrukud mõnedes ühiskondades silmitsi seisavad, võimenduvad veelgi sundrände ajal. Põgenemine võib suurendada näiteks saatjata tüdrukute, rasedate naiste ja naissoost leibkonnapeade haavatavust. 

COVID-19 pandeemia sotsiaalmajanduslik mõju sundümberasunud kogukondadele on suurendanud vägivalla, väärkohtlemise ja seksuaalse ärakasutamise riske, mis kõik on soolise ebavõrdsuse tagajärjed. Pandeemia on kaasa toonud ka selle, et paljud pagulastüdrukud on kooli pooleli jätnud, et töötada või abielluda. 

Kogu UNHCR-i tööd juhivad UNHCR-i vanuse, soo ja mitmekesisuse poliitika ning konkreetsemad kohustused tagada naiste ja tüdrukute võrdõiguslikkus ning muuta maailm naiste ja tüdrukute jaoks turvalisemaks. Üks konkreetne element on tagada, et sundümberasunud naised ja tüdrukud saavad eraldi registreeritud ning dokumenteeritud, mis on võrdõiguslikkuse oluline eeltingimus. UNHCR juhib ka programme, mis aitavad naistel parandada juhtimisoskusi, vähendada hariduse omandamisega seotud takistusi tüdrukutele ning tagada, et naised ja tüdrukud pääsevad juurde kõigile võimalustele. 

Üks näide on Kamerunist, mille pealinnas Yaoundés on UNHCR töötanud erinevate pagulasrühmade esindajatest koosneva kollektiiviga, kus aga naised on olnud väga alaesindatud. Koostöös valitsuse ja vabaühendustega viis UNHCR läbi mõjuvõimu suurendamise töötube, et teavitada pagulasnaisi juhtimisvõimalustest. Tulemuseks oli soolise võrduse kasv esindatuses. 

Ülemaailmsel tasandil osaleb UNHCR mitmetel rahvusvahelistel foorumitel, mis käsitlevad sooküsimusi ja seksuaalset vägivalda, näiteksUN Action against Sexual Violence in Conflict (ÜRO meede seksuaalvägivalla vastu konfliktiolukorras) ja Inter-Agency Standing Committee’s Expert Group on Protection from Sexual Exploitation and Abuse (Ametkondadevahelise alalise komitee seksuaalse ekspluateerimise ja kuritarvitamise eest kaitsmise eksperdirühm).

Juurdepääs ohutule ja jätkusuutlikule energiale on inimese põhivajadus. Piiratud juurdepääs energiale mõjutab humanitaarkriisi tingimustes elanikkonda negatiivselt ning võib just naised ja lapsed suuremasse ohtu seada. Kuid hinnang näitab, et umbes 97%-l laagrites elavatest sundümberasunud inimestest on piiratud või puuduv juurdepääs elektrile ning vähemalt 80% kasutavad toiduvalmistamiseks ja kütmiseks küttepuid. 

Juurdepääs usaldusväärsele ja jätkusuutlikule elektrisüsteemile, sealhulgas rohkem tunde lambivalgust, tähendab seda, et pagulased saavad töötada, õppida, äri ajada, suhelda ja olla ühenduses, mis kõik toob kaasa parema heaolu ja võime iseseisvalt toime tulla. Puhtama kütuse olemasolu toiduvalmistamiseks tähendab, et pagulased kulutavad vähem aega küttepuude kogumiseks – tegevus, mis võib olla ohtlik naistele ja tüdrukutele – ning väldivad lahtise tule suitsu sissehingamisel tekkivaid tervisekahjustusi. 

UNHCR teeb koostööd paljude erinevate partneritega, et leida lahendusi sundümberasunud elanikkonnale puhta energia tagamiseks, sealhulgas kodumajapidamises kasutatavate jätkusuutlike energiatehnoloogiate edendamise kaudu. Bangladeshis asuvas Kutupalongi laagris, kus elab üle 800 000 rohingja pagulast, on UNHCR jaganud vedelgaasi rohkem kui 100 000 majapidamisele, et tagada ohutu ja tervist mittekahjustav kütus toiduvalmistamiseks. Etioopias aga toetavad UNHCR ja IKEA Foundation mini-päikeseenergia ühistuid, mis pakuvad nii Somaalia pagulastele kui ka neid võõrustavatele kogukondadele puhast ja taskukohast energiat. 

Aastal 2020 algatas UNHCR puhta energia väljakutse, mis toob kokku erasektori, valitsused ja vabaühendused ambitsioonika eesmärgi nimel: tagada sundümberasunud inimestele ja neid võõrustavatele kogukondadele taskukohane, usaldusväärne ja jätkusuutlik energia 2030. aastaks.

Paljudele pagulastele ja sisepõgenikele on uute tehnoloogiate kasutuselevõtul takistuseks internetiühenduse puudumine ning lisaks ka vajalike seadmete kõrged hinnad ja piiratud koolitusvõimalused. UNHCR usub, et sundümberasunud elanikel ja nende võõrustajatel on õigus olla osa internetiga ühendatud ühiskonnast. 

UNHCR on käivitanud algatuse Connectivity for Refugees („Pagulaste ühendatus“), mida juhib UNHCR-i innovatsiooniteenistus. Algatuse eesmärk on tagada digitaalne kaasatus ja võimaldada sundümberasunud inimestele juurdepääs tehnoloogiale, et anda neile võimalus parema tuleviku loomiseks, seda nii neile ja nende peredele kui ka kogu maailmale. 

UNHCR teeb koostööd paljude sidusrühmadega, sealhulgas erasektoriga, et tagada pagulastele parem ühenduvus ning kasutada ära tehnoloogiat ja uuenduslikke lähenemisviise humanitaarabi raames. Näiteks 2021. aastal sõlmis UNHCR partnerlussuhte ettevõttega Ericsson  ühenduvuse tagamiseks humanitaarhädaolukordades ning alates 2013. aastast on UNHCR ja Vodafone Foundation laiendanud pagulaste juurdepääsu haridusele ja ühenduvusele programmiga „Instant Network Schools“ (otseses võrguühenduses koolid) sellistes riikides nagu Mosambiik, Kongo Demokraatlik Vabariik ja Keenia. 

Kui neile antakse selleks võimalus, kasutavad paljud pagulased probleemide lahendamiseks ja väljakutsetega tegelemiseks tipptasemel ja uuenduslikku tehnoloogiat. Üks näide on Za’atari põgenikelaagrist Jordaanias – siin kujundas laagri innovatsioonilaboris robootikat õppiv Süüria pagulane Marwan käte desinfitseerimisvahendit väljastava roboti  COVID-19 vastu võitlemiseks.

Pagulased, sisepõgenikud ja kodakondsuseta inimesed on pidevas ühiskondliku, majandusliku ja poliitilise tõrjutuse ohus, kuuludes juba praegu maailma kõige haavatavamate ja halvima teenuste kättesaadavusega kogukondade hulka. 

Paljusid vähemus- ja põlisrahvaid üle kogu maailma ohustab surumine ühiskonna äärealadele ning sundränne süvendab veelgi nende diskrimineerimist ja ebavõrdsust. See on nii näiteks Kolumbias asuva Awá Mayasqueri kogukonna puhul, mis on juba aastakümneid olnud Colombia miljonite sisepõgenike hulgas. 

Teine haavatav rühm on LGBTI+ pagulased, kes isegi pärast tagakiusamise, vägivalla ja inimõiguste rikkumise eest põgenemist kogevad põgenemise ja sundümberasumise ajal sageli häbimärgistamist, diskrimineerimist ja ähvardusi. 

Vanuse, soo ja mitmekesisuse poliitikast juhinduv UNHCR töötab võrdsete võimaluste tagamise ja diskrimineerimise lõpetamise nimel, edendades ühiskondlikku, majanduslikku ja poliitilist kaasamist olenemata vanusest, soost, seksuaalsest orientatsioonist, puudest, rassist, etnilisest päritolust, usutunnistusest või muust. Samal ajal innustab UNHCR riike võtma vastu kaasamist tagavaid ja toetavaid rändeseadusi. 

Lisaks teeb UNHCR koostööd valitsuste ja teiste partneritega, et kaotada kodakondsusetus ja tagada, et kodakondsuseta isikud saaksid kasutada oma inimõigusi ilma, et neid diskrimineeritaks kodakondsuse puudumise tõttu. 10-aastase kampaania #IBelong (#makuulun) eesmärk on kaotada kodakondsusetus aastaks 2024.

Kliimakriisi tagajärgi nähakse üha enam kui haavatavust, ohtusid ja konflikte võimendavat tegurit, mis sunnib inimesi põgenema. Peaaegu üheksa pagulast ja seitse sisepõgenikku kümnest on pärit riikidest, mis on kõige haavatavamad kliimamuutuse mõjudele ja kõige vähem suutelised nendega kohanema. 

Lisaks leiavad sundümberasunud isikud ja neid võõrustavad kogukonnad endid kliimakriisi eesliinilt, kuna nad elavad klimaatilistes ohukolletes, kus üleujutused, põuad, kõrbestumine ja äärmuslikud ilmad süvendavad nende raskusi. Seda on näha näiteks Somaalias, Lõuna-Sudaanis ja Bangladeshis. 

Kliimameetmete strateegiast juhindudes pakub UNHCR paremat toetust ja seab kõrgemaid sihte, pakkudes õigusnõustamist sundümberasunud inimeste paremaks kaitseks kliimamuutuste kontekstis, takistades keskkonnaseisundi halvenemist, suurendades vastupanuvõimet kliimamuutustele sundümberasumise tingimustes ning vähendades meie endi ökoloogilist jalajälge. 

Ühe näite võib tuua Kamerunist Minawao pagulaslaagrist, kus UNHCR ja partnerid on käivitanud alates 2018. aastast programme metsade hävitamise tagasipööramiseks. Pagulased ja neid vastuvõtvad kogukonnad on istutanud 360 000 istikut, muutes seega laagri ja ümbritseva keskkonna rohelisemaks. 

Lisaks sellele tõstab UNHCR teadlikkust ja propageerib muutusi ülemaailmsete foorumite ja protsesside kaudu, osaledes näiteks algatuses nimega Platform on Disaster Displacement (Katastroofide tõttu ümberasumise platvorm).

Kuna üle 84 miljoni inimese kogu maailmas (2021. aasta keskpaiga seisuga) on konfliktide, vägivalla ja tagakiusamise tõttu olnud sunnitud oma kodudest lahkuma, tajuvad miljonid pagulased ja sisepõgenikud iga päev valusalt rahu ja õigluse puudumist. 

Nagu UNHCR on korduvalt rõhutanud, on maailma nurjunud katsed luua rahu ja lõpetada konfliktid toonud kaasa üleilmse sundümberasunute arvu traagilise suurenemise aastast aastasse, samas kui pagulasi ja sisepõgenikke naaseb koju igal aastal üha vähem. Selle sajandi teisel aastakümnel õnnestus vabatahtlikult koju naasta vaid 3,9 miljonil pagulasel, võrreldes peaaegu 10 miljoni ja enam kui 15 miljoni pagulasega kahel eelneval aastakümnel.

2020. aasta lõpuks viibis 76% kõigist pagulastest nn pikaleveninud kriisiolukordades (kokku 49 pagulaskriisi), mida iseloomustab vähemalt viis järjestikust aastat sundümberasumist.

Õigluse puudumine on otseselt seotud ka sageli tähelepanuta jäetud kodakondsusetuse ülemaailmse probleemiga: miljonid inimesed üle maailma ei saa diskrimineerimise või lünklike kodakondsusseaduste tõttu kodakondsust. Nende kodakondsusetus tähendab sageli seda, et nad on ilma jäetud põhiteenustest ja -õigustest nagu näiteks koolis või arsti juures käimine, pangakonto avamine või maja ostmine. 

UNHCR teeb kampaania #IBelong ja globaalse tegevuskava abil koostööd valitsuste ja partneritega kodakondsusetuse likvideerimiseks aastaks 2024. Töö hõlmab kõigile juriidilise identiteedi tagamist, sealhulgas sündide registreerimist, seadusemuudatusi kodakondsusetuse taastekke vältimiseks ja kodakondsuseta inimestele tee sillutamist kodakondsuse saamiseks, samuti kodakondsuseta kogukondade paremaks tuvastamiseks. 

Edusamme on tehtud palju – sealhulgas Kõrgõzstanis, millest sai 2019. aastal esimene riik, kust kodakondsusetus on täielikult likvideeritud, või Elevandiluurannikul, mis võttis esimese riigina Aafrikas kasutusele kodakondsuseta isikute tuvastamise ja kaitsmise korra.

Kuna ülemaailmne sundümberasumine hõlmab aasta-aastalt üha suuremat osa inimkonnast, pole kunagi varem olnud suuremat vajadust jõudude ühendamiseks, et aidata, kaitsta ja leida lahendusi maailma sundümberasunutele. 

UNHCR teeb koostööd üle 900 partneriga üle maailma – nii valitsuste ja rahvusvaheliste organisatsioonide kui ka vabaühenduste ja rohujuuretasandi algatustega, kaasa arvatud pagulaste endi juhitud algatused. Partnerluste tugevdamist rõhutatakse 2018. aastal vastu võetud globaalses pagulasraamistikus, milles kutsutakse üles kaasama pagulastele abi osutamisel kogu ühiskonda, sealhulgas erasektorit, akadeemilisi ringkondi, kodanikuühiskonda ja pagulasi endid. 

See sai teoks 2019. aastal toimunud esimesel globaalsel pagulasfoorumil, kuhu tuli kokku üle 3000 osaleja, kes andsid globaalse pagulasraamistiku ambitsioonide elluviimiseks rohkem kui 1400 formaalset lubadust. 

Üks UNHCR-i pikaajalisi partnereid on Microsoft: Alates 1999. aastast oleme ühiselt töötanud, et anda tuhandetele noortele pagulastele Keenias Kakuma laagris digioskuseid ja arvutiteaduse alast koolitust. Veel üks UNHCR-i partner on jaemüügiettevõte Uniqlo, kes on alates 2006. aastast annetanud üle 35 miljoni riideeseme enam kui 48 riigis asuvale pagulasele, pakkudes samal ajal tuhandetele pagulastele üle kogu Aasia kutseõpet ja elatusvõimalusi.