Kuhu kuulub pagulane?

Möödunud kümnendil on inimeste sunnitud ümberasumine muutunud laiaulatuslikumaks ja keerulisemaks. Üks protsent inimkonnast ehk ligi 80 miljonit inimest on olnud sunnitud oma kodudest tagakiusamise ja vägivaldsete konfliktide tõttu põgenema. See teeb 60 Eesti elanikkonda.

Iga inimese lugu on eriline, kuid nende ühine joon see, et pagulaste senised sidemed oma perede, sõprade, kodu ja naabruskonnaga on väliste jõudude poolt järsult ja vägivaldselt ära lõigatud – nende endi tahtest või tegevusest olenemata. Vastupidiselt sageli levitatavatele müütidele on enamus oma kodudest lahkuma pidanud inimesi põgenenud naaberriikidesse, mitte Euroopasse. Arengumaad võõrustavad enam kui 95 protsenti maailma sundümberasunud inimestest, kusjuures vähimarenenud riigid pakuvad varjupaika neist ühele kolmandikule. Ainult väga väike osa sundümberasuma pidanud inimestest liiguvad lõpuks arenenud riikidesse.

Paljude eestlaste esivanemad on samuti kokku puutunud sarnase sunnitud ümberasumise ja väljasaatmisega. Eestlaste kollektiivsesse mällu on tugeva jälje jätnud kuuluvus- ja kodutunde kaotamine. Selle taasloomine on raske ning emotsionaalselt ja füüsiliselt kurnav. Paljud eesti pagulased,

kes oma elu eest põgenesid, said rahvusvahelise kaitse ja võimaluse alustada uut elu lahketes riikides üle maailma, näiteks nii siinsamas lähedal Rootsis kui ka kaugemal Austraalias ja Kanadas. Oma uutes varjupaigariikides said nad oma elud uuesti üles ehitada, luua uusi sidemeid uute naabritega uutes naabruskondades ja ühiskondades, kuhu nad elama asusid.

Kuhu nad kuuluvad?

Tänapäeva pagulased, näiteks pered, kes on pidanud põgenema Süüria sõja eest, või need, kes on põgenenud Afganistanist inimõiguste rikkumise eest, võivad samuti sageli tunda, et nad ei kuulugi kuhugi. Uues ühiskonnas sidemete loomise toetamine aitab neil kuuluvustunnet tekitada ning kõige paremini uuesti oma elusid üles ehitada ning unistusi täide viia.

Eesti on demokraatia taastamise silmapaistev edulugu tugevate institutsioonide, inimõiguste austamise ning elujõulise majandusega. Tänu sellele on Eesti saanud aktiivseks osaliseks rahvusvahelises elus ning võtnud pagulasi vastu juba üle 20 aasta. Ehkki Eestis elavate pagulaste arv on väike, on viimastel aastatel tehtud märkimisväärseid edusamme pagulaste vastuvõtmise ja lõimimise süsteemi ülesehitamisel.

Pagulaste integreerimine uuel kodumaal on pagulaste ja neid vastuvõtvate kogukondade vaheline kahesuunaline protsess, kus on nii väljakutseid kui ka võimalusi. Ühelt poolt võimaldavad Eesti riik ja siinsed elanikud neile samasuguseid inimõigusi nagu kõikidele teistele kodanikele, teiselt poolt osalevad aga pagulased integratsiooniprogrammides ning järgivad vastuvõtva riigi seaduseid.

On mitmeid olulisi võimalusi, kuidas nii riik kui ka Eesti inimesed – nii vanad kui noored – saavad pagulaste sisseelamist soodustada, alustades näiteks praktilistest küsimustest nagu majutus, töö, sotsiaaltoetused kuni kodakondsuse, sotsiaalkultuurilise orienteerumise ja keeleõppeni välja. Eestis saavad pagulased ja pagulaspered vajadusel erinevat laadi abi, sealhulgas kohanemise tuge tugiisikult.

Jäävad siia

Möödunud aastal palus ÜRO Pagulasamet Eestis elavatel pagulastel hinnata seda, kuidas neid siin vastu võetakse ning millised on nende tulevikuplaanid. On näha, et Eesti lõimimismeetmed aitavad tugevdada siinsete pagulaste kuuluvustunnet Eestiga. Üle kolme neljandiku ligi 40-st vastajast kavatseb edaspidigi Eestisse elama jääda. Lisaks sellele leidsid ligi 70 protsenti vastanutest, et integratsiooni tõhustamiseks on oluline omandada Eesti kodakondsus. Veelgi suurem osa vastanutest rõhutas kohaliku keele õppimise olulisust, uute tööks vajalike oskuste arendamist, sotsiaalkultuurilistel kursustel osalemist ning kohaliku elanikkonnaga sidemete loomist.

Need andmed näitavad, et pagulaste arusaam integratsioonist ei hõlma vaid püsivat elupaika uues riigis. See tähendab neile pigem kohalikku elanikkonda sulandumist, õppides tundma siinset keelt, kultuuri ja sotsiaalseid norme, aga ka kohalike institutsioonide ja vabakonnaga sildade loomist. Selliseid hoiakuid tasub kasutada integratsiooni tugevdamiseks nii riiklikul kui ka kohalikul tasandil.

Pandeemiat läbi elavas maailmas, kus vägivaldsed konfliktid ja tagakiusamine ei ole lõppenud, on enam tuge vaja neile, kes on olnud sunnitud oma kodudest lahkuma. Eesti pakub abi konfliktialadega piirnevatele riikidele, kuid võimaluse uueks eluks Eestis saaks anda ka kõige haavatavamatele pagulastele, kes vajavad ümberasustamist. Eesti on viimastel aastatel panustanud palju pagulaste lõimumisse, kuid statistika näitab, et siia jõuab aina vähem pagulasi. Et pagulaste olukord maailmas muutub aina kehvemaks, on just nüüd õige aeg näidata solidaarsust. Igaüks saab midagi muuta. Iga tegu loeb.

UNHCR korraldab sel laupäeval, 15. augustil kell 13.00 Paide arvamusfestivali võrdse kohtlemise laval arutelu, kus Eestis varjupaiga saanud pagulased arutlevad oma identiteedi ja kuuluvustunde üle.