Ta soovib oma lastelastele paremat tulevikku
Baw Meh põgenes vägivalla eest Myanmaris
Baw Meh, 77: „Abiellusin väga noorelt. Selle korraldasid mu vanemad. Me ei näinud teineteist enne pulmi. Ta ütles mulle, et olen nii kõhn. Ma ütlesin talle, et ta on nägus ja mehelik. Muigasime nende lausete peale ja jalutasime häbelikult. Meil oli nii ilusaid kui ka raskeid aegu. Kui sõda meie külla jõudis, olime sunnitud ära minema. Sõdurid põletasid kõik asjad, me kaotasime kogu oma vara. Koos paljude teistega asusime üle mägede ja jõgede teele. Kaasa haarasime korvi poti, kirve, kivisöe ja 30 riisitopsiga. Lapsed kaenlas, jooksin aga edasi. Nad kasvasid üles jooksu pealt ja said täiskasvanuteks Tai laagris.”
„Pidime põgenema kohe pärast mu noorima tütre sündi. Tahtsin, et ta läheks kooli ja saaks hariduse, aga kahjuks ei olnud see võimalik. Nüüd elan ma koos tütre ja tema poegadega -– nad käivad laagris koolis. Olen selle üle õnnelik. Loodan, et nad jätkavad õppimist. Soovin, et nad oleksid haritud. Ma tahan, et nad oleksid nagu teie (osutades UNHCR töötajale).
Lootsin toona, et saame peagi oma kodukülla tagasi minna. Aga nii ei läinud. Oleme siin laagris olnud pea 20 aastat.“
Baw Meh armastab perele õhtusööki valmistades laulda Karenni traditsioonilisi laule. Samuti armastab ta rääkida oma abikaasast, kes suri eelmisel aastal ja kelle unistus koju naasmisest jäigi vaid unistuseks. Mitmed tema lapsed ja lapselapsed on kolmandatesse riikidesse ümber asustatud. Üks naise lastelastest ütles talle enne lahkumist: „Hoian sul Ameerikast silma peal ja ühel päeval tulen tagasi sind vaatama.“ Baw Meh on otsustanud paigale jääda. Ta eelistab jääda oma abikaasaga. Viimane on maetud laagri läänepoolsesse ossa, mis on lähemal nende külale Myanmaris, kuhu nende jalg enam ei ulatu.
Baw Meh, kes on praegu 77-aastane, põgenes Myanmari Kayahi maakonnast 1996. aastal. 18 aastat hiljem elab tema Karenni perekonna kolm põlvkonda endiselt Ban Mai Nai Soi põgenikelaagris Põhja-Tais. Myanmari Karenni põgenikud Tais on üks pikemalt kestnud põgenikekriise maailmas.
Püsige kursis – jälgige meid:
More stories
Mojtaba põgenes Talibanist, kui oli 13-aastane
Tema unistus on leida ravi vähi vastu.
Solaf põgenes perekonnaga sõja eest Süürias.
Ta armastab sportida ja unistab elust Ameerikas.
Carmen põgenes tütrega vägivalla eest Kolumbias
Carmen soovib oma tööga innustada ka teisi naisi.