UNHCRi raporti kohaselt hukkus 2018. aastal iga päev Vahemere ületamisel kuus inimest

Hoolimata Euroopasse jõudnute arvu drastilisest langusest jäi 2018. aastal Vahemerel kadunuks või sai surma hinnanguliselt 2275 inimest.

31.01.2019

© UNHCR/Hereward Holland

2018. aastal kaotas elu häirivalt palju põgenikke ja sisserändajaid, kes üritasid üle Vahemere Euroopasse pääseda, kuna otsingu- ja päästeoperatsioonide rahastuse vähendamine muutsid selle maailma kõige surmavamaks mereteeks. Täna avaldatud uusima ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti (UNHCR) meeleheitlikke teekondi kajastava raporti (Desperate Journeys report) kohaselt kaotas iga päev elu keskmiselt kuus inimest.

Hoolimata Euroopasse jõudnute arvu drastilisest langusest jäi 2018. aastal Vahemerel kadunuks või sai surma hinnanguliselt 2275 inimest. Kokku jõudis Euroopasse 139 300 põgenikku ja sisserändajat, mis on viimase viie aasta madalaim number.

“Merepääste pole valiku ega poliitika küsimus, vaid iidne kohustus,” ütles Filippo Grandi, ÜRO pagulaste ülemvolinik. “Saame nimetatud tragöödiatele lõpu teha, kui meil on julgust ja ettenägelikkust vaadata mööda järgmisest paadist ning võtta kasutusse pikaajaline lähenemine, mis põhineb piirkondlikul koostööl, mille keskmes on inimelu ja -väärikuse väärtustamine.”

Raportis kirjeldatakse, kuidas Euroopa riikide poliitika muutuste tõttu toimus mitmeid intsidente, mille tõttu inimesed jäid pikaks ajaks merele saatuse hooleks, oodates maabumisluba. Valitsusväliste organisatsioonide paadid ja nende meeskonnad pidid otsingu- ja päästeoperatsioonidel arvestama suureneva hulga piirangutega. Iga 14 inimese kohta, kes Euroopasse jõudsid, sai Liibüa-Euroopa marsruudil surma üks – seda on tunduvalt rohkem kui 2017. aastal. Tuhanded viidi tagasi Liibüasse, kus nad on sunnitud elama kinnipidamiskeskuste kohutavates tingimustes.

Paljude jaoks oli Euroopasse jõudmine lõpp-peatus õudsel teekonnal, mille jooksul neid ähvardasid piinamine, vägistamine ja seksuaalvägivald ning oht langeda lunarahanõudmise eesmärgil inimröövi ohvriks. Riigid peavad kiirelt tegutsema, et kaotada inimsmugeldamise võrgustikud ning kurjategijad vastutusele võtta.

Ometi tekkis ka uusi lootuskiiri. Hoolimata sellest, et merepäästes ja maaletoimetamises valitseb poliitiline patiseis, kuigi UNHCR ja IOM kutsusid juba eelmise aasta juunis üles valdkonnas regionaalse lähenemise leidmisele, on mitmed riigid hakanud Vahemere keskosast päästetud inimesi ümber asustama, mis paneb loodetavasti aluse stabiilsele ja kestvale lahendusele. Riigid on ühtlasi lubanud ümber asustada tuhandeid inimesi, et Liibüast oleks võimalik põgenikke evakueerida.

Raportis tuuakse välja ka olulised muutused marsruutides, mida põgenikud ja sisserändajad kasutavad.  Esimest korda viimaste aastate jooksul on Hispaaniast saanud esmane riik, mille kaudu põgenikud Euroopasse sisenevad – maitsi saabus 8000 inimest (Ceuta ja Melilla enklaavide kaudu) ning 54 800 inimest ületas edukalt ohtliku Vahemere lääneosa. Seetõttu on Vahemere lääneosas hukkunute arv neljakordistunud – 202 inimeselt 2017. aastal 777ni. Itaaliasse saabus 2018. aastal ligikaudu 23 400 põgenikku ja sisserändajat, mis on viis korda vähem kui eelmisel aastal. Kreekasse saabus meritsi sarnane arv inimesi – umbes 32 500 võrreldes 2017. aasta 30 000ga, kuid maitsi tuli üle Türgi piiri riiki peaaegu kolm korda rohkem inimesi kui varem.

Mujal Euroopas registreeriti Bosnia ja Hertsegoviinas 24 000 saabujat, kui põgenikud ja sisserändajad liikusid läbi Lääne-Balkani riikide. Küpros võttis vastu mitu Liibanonist teele asunud Süüria põgenike paati ning Ühendkuningriiki rändas aasta lõpus Prantsusmaalt väike arv inimesi.