Keegi ei tohiks sattuda olukorda, kus ta peab perega kokku saamise nimel eluga riskima
Pannes ohtu omaenese elu, võttis Manal vastu sellise otsuse, milleks ühtegi ema ei tohiks sundida: põgeneda ohu eest Taani, jättes lapsed Süüriasse.
Manal ootab Taanis varjupaigataotlusele vastust. © UNHCR, ÜRO Pagulasamet/Magic Hour Films
Kopenhaagenis oma köögis on Manal ja lapsed rõõmsad, et nad on taas koos. Manalile anti Taanis poliitiline varjupaik ja tema lapsed said ajutise kaitse, mis tähendab, et nad saavad lõpuks ometi koos elada. Kuid meeleolu langeb niipea, kui nad hakkavad meenutama, mida nad pidid eesmärgini jõudmise nimel läbi elama. “Ma nüüd ei teagi, kas seda kõike mäletada on hea või mitte,” ütleb Manal. “Mu keha mäletab.”
Manal töötas Süüria justiitsministeeriumis, kui sõjalise konflikti põhjustatud vägivallalaine liiga lähedale jõudis. Valikuvõimalusi polnud ning ta võttis vastu sellise otsuse, milleks ühtegi ema ei tohiks sundida: ta põgenes, et ellu jääda ning jättis kolm last Süüriasse.
Manali kodu hävis laastavate lahingute käigus kuulirahe all ja pommiplahvatustes. Kui mässulised teda otseselt ähvardasid ja üks kohtunik mõrvati, mõistis Manal, et ka tema elu on ohus. Tal polnud piisavalt aega ega raha, et kõik neli pereliiget Süüriast välja toimetada. Niisiis kavatses ta minna üksi, lootes, et lapsed talle õige pea järgnevad. Kulus enam kui aasta, enne kui ta neid taas nägi.
Manal jõudis Taani 2014. aasta detsembris, kuid tema mured polnud sellega kaugeltki lõppenud. Ta sai teada, et peab kolm aastat ootama, enne kui pere saab õiguse tema juurde tulla. See tähendas, et ta oleks pidanud veel kolm aastat kartma oma Süüriasse jäänud laste pärast ja muretsema, millised väljavaated neil üldse on, et ohtlik teekond Euroopasse omapead läbi teha.
“Keegi ei taha elada ilma oma lasteta.”
“Mul oli üksainus soov,” ütles ta. “Oma lapsi näha. Ma ei suudaks iial elu ilma nendeta ette kujutada. Keegi ei taha ilma oma lasteta elada.”
Meeleheitel Manal pöördus inimkaubitsejate poole, et tuua pere nii kiiresti kui võimalik Taani.
Teekond algas 2015. aasta oktoobris, kui Manali vanim tütar Sarah kirjutas, et nad leidsid kellegi, kes pidi viima nad üle Türgi piiri ja seejärel korraldama ülesõidu Kreekasse. Manal oli põnevil, kui Sarah kirjutas, et nad olid lõpuks jõudnud rannikule ja järgmisel hommikul koidu ajal pidid nad paati istuma.
Rohkem uudiseid ei tulnud. Ta läks magama, kartes kõige halvemat ja kuulis ärgates uudistest, et Türgist Lesbose saarele suunduv paat oli ära lagunenud. Paljud pardalviibijad olid merre kukkunud. Tema teada olid lapsed just selles paadis.
Manal kuulis uudistesaatest, kui palju oli uppunute hulgas mehi, naisi ja lapsi ning ta maailm varises kokku. Ta oli varjupaigakeskuses ihuüksi ja tundis end kohutavalt süüdi, tõmbus värisedes kerra ega suutnud liigutada.
“Mis tähendus elul üldse veel on, kui su lapsed on surnud?”
Neljandal päeval leidis Manal foto uppunud poisist, kes nägi välja just nagu ta kaheksa-aastane poeg Karam. Tal olid samad pruunid lokkis juuksed, samasugused silmad ja süütu näoilme. Foto oli ähmane, kuid see oleks vabalt võinud olla ta poeg.
“Mis tähendus elul üldse veel on, kui su lapsed on surnud?” küsis ta eneselt. “Nende ainus soov oli jõuda ohutusse kohta ja nüüd on nad surnud, sest ma ütlesin, et Taani on turvaline koht, kuhu tulla.”
Kümme päeva hiljem ilmus Manali Facebooki postkasti sõnum. See oli lühike ja tundmatult saatjalt, kuid see oli kõige hindamatum teade, mille ema üldse saada võis. See kõlas lihtsalt: “Teie lapsed on elus. Nad on Türgis.”
Vaatamata sellele, kui väga Manal nende pärast kartis, üritasid kolm last veel kord merd ületada ning lõpuks õnnestus neil jõuda Kreekasse Lesbose saarele.
Reis läbi Euroopa võttis peaaegu terve kuu ning lapsed said emaga viimaks taas Taanis kokku 2015. aasta novembris. Nad olid olnud lahus kauem kui aasta.
Täna elab Manal koos lastega Taanis turvalist elu, kuid minevikumälestused kummitavad neid endiselt. “Perega kokku saamise nimel ei tohiks mitte kedagi sundida ookeani ületama ega oma elu ohtu seadma,” ütleb Manal. “Kohe mitte kedagi.”
Manal kolme lapsega: 8-aastase Karami, 13-aastase Joudy ja 18-aastase Sarahga. © UNHCR / Johan Bävman
“Kurbuse meri, lootuse meri” on dokumentaalfilm Manalist ja tema võitlusest selle nimel, et päästa oma lapsed sõjas laastatud Süüriast. Film on sissevaade tuhandete pagulasperede ellu, keda on lahku viinud sõjalised konfliktid, riigipiirid ja seadused, mis muutuvad nii Euroopas kui kogu maailmas üha piiravamaks ning sunnivad paljusid eluga riskima ja inimkaubitsejate poole pöörduma.
Vaata filmi treilerit:
Lisateavet dokumentaalfilmi kohta “Kurbuse meri, lootuse meri” leiate ametlikult veebilehelt: www.seaofsorrowseaofhope.com