Valitsused määravad, kes riigi kodakondsuse saavad. See tähendab, et nemad vastutavad kodakondsusetusega otseselt seotud juriidiliste ja poliitiliste reformide eest. Kuid nii UNHCR, muud asutused, regionaalsed organisatsioonid, kodanikuühiskond kui ka kodakondsuseta inimesed ise mängivad valitsuste töö toetamisel rolli.
Muutuse saavutamiseks peame tegema koostööd. Kõik neli aspekti meie töös kodakondsusetusega – tuvastamine, ennetus, vähendamine ja kaitse – kattuvad teiste rahvusvaheliste organisatsioonide ja vabaühenduste pädevustega ning me toetume oma töös kodanikuühiskonna gruppide, inimõigustega tegelevate riigiasutuste, akadeemikute ja juriidiliste ühenduste kohalikele teadmistele. Nende panus meie töösse võimaldab meil ette valmistada ja soovitada kõige tõhusamaid lahendusi.
Samuti on oluline koostöö teiste ÜRO allasutustega. Näiteks ÜRO Lastefond (UNICEF) on pikka aega tegelenud sündide registreerimise ja kodanikeregistrite parendamisega, ÜRO Rahvastikufond (UNFPA) võib aidata valitsustel kavandada ja ellu viia rahvaloendusi ning inimõiguste ülemkomissar (OHCHR) toetab kodakondsuseta inimeste inimõiguste seiret.
Kodakondsusetuse mõistmine
Kuidas kodakondsus toimib?
Inimesed saavad kodakondsuse tavaliselt sündides automaatselt, kas vanemate kaudu või riigilt, kus nad sündisid. Mõnikord peab inimene aga riigi kodakondsuse saamiseks soovi avaldama.
Mis on kodakondsusetus?
Kodakondsusetu inimese rahvusvaheline juriidiline määratlus on järgmine: “inimene, keda ükski riik ei pea oma seadusjärgseks kodanikuks”. Lihtsamalt öeldes tähendab see, et kodakondsuseta inimesel pole ühegi riigi kodakondsust. Mõned inimesed sünnivad kodakondsusetuna, mõned aga jäävad kodakondsusest ilma.
Kodakondsusetus võib tekkida mitmel põhjusel, sh diskrimineerimine teatud etniliste või religioossete rühmade suhtes või soopõhiselt, uute riikide tekkimisel või territooriumi ülekandumisel olemasolevate riikide vahel, samuti lünkade tõttu kodakondsust puudutavates seadustes. Mis iganes seda põhjustab, kodakondsusetusel on inimeste jaoks tõsised tagajärjed pea igas maailma riigis ja piirkonnas.
Millised on kodakondsusetuse põhjused?
- Üheks peamiseks kodakondsusetuse põhjuseks on lüngad kodakondsust puudutavates seadustes. Igas riigis kehtivad seadused, mis määratlevad, millistel tingimustel inimene kodakondsuse saab või sellest ilma jääb. Kui need seadused pole hoolikalt koostatud ja korrektselt rakendatud, võivad mõned inimesed neist välja ja kodakondsusest ilma jääda. Üheks näiteks on teadmata vanematega lapsed riigis, kus kodakondsus saadakse kodanikust põlvnemise teel. Õnneks tunnustab enamik kodakondsusseadusi neid kodanikena riigis, kust nad leiti.
- Teine keerukust lisav tegur on inimeste sünnimaalt ärakolimine. Välisriigis sündinud laps võib jääda kodakondsuseta, kui sünniriik ei võimalda kodakondsuse andmist ainuüksi sünnikoha alusel ja kui päritoluriik ei võimalda vanematel kodakondsust läbi peresideme pärandada. Lisaks on reeglid selle kohta, kes tohivad ja kes ei tohi oma kodakondsust pärandada, mõnikord diskrimineerivad. 27 riigi seadused ei luba naistel oma kodakondsust pärandada ja mõned riigid võimaldavad kodakondsust vaid teatud rassist või rahvusest inimestele.
- Veel üheks oluliseks põhjuseks on uute riikide teke ja piiride muutumine. Paljudel juhtudel võivad teatud grupid taoliste sündmuste tulemusel kodakondsuseta jääda ja isegi siis, kui uued riigid võimaldavad kodakondsust kõigile, võib etnilistel, rassilistel või usuvähemustel tekkida raskusi oma seotuse tõendamisel antud riigiga. Riikides, kus kodakondsus on võimalik saada ainult kodanikult pärimise kaudu, kandub ka kodakondsusetus edasi järgmisele põlvkonnale.
- Viimaseks võib kodakondsusetuse põhjuseks olla ka kodakondsuse kaotamine või selle äravõtmine. Mõnes riigis võivad kodanikud kodakondsuse kaotada lihtsalt pikaajalise välisriigis elamise tõttu. Riigid võivad kodanikelt kodakondsuse ära võtta ka seadusandluse muudatustega, mis jätavad tervete piirkondade elanikkondi kodakondsuseta seoses niisuguste diskrimineerivate kriteeriumitega nagu rahvus või rass.