“Saame tuttavaks!”: Sri Lanka köök ühendab pagulasi kohalikega

Kapsas ja sibulad hakitud, ootab grupp kokandusõpilasi järgmist näpunäidet tamiili sõjapõgenikult Maryalt – täna jagab ta Valga Kutseõppekeskuses Sri Lanka rahvustoitude valmistamise põhinippe.

Marya põgenes Eestisse kaheksa aasta eest koos oma abikaasa ja kahe pojaga pärast seda, kui jäi ühest silmast pimedaks. Teda tabas Sri Lanka armee sõduri kuul. Nüüd töötab ta Tallinnas Hiltoni hotellis peakoka abina ja jagab oma särtsakat energiat ja eksootilisi vürtse eestlastega “Saame tuttavaks!” üritustel.

Täna näitab Marya kutsekooli õpilastele, kuidas valmistada traditsiooniliste Sri Lanka retseptide järgi lamba- ja köögiviljakarrit, kapsasalatit, värvilist manna-magustoitu kesarit ning masala chai teed. Marya võtab purgist tšilli lehed ja ulatab tutvumiseks õpilastele – sellist asja näevad nad esimest korda. “Need on väga, väga vürtsikad,” hoiatab ta naisi ja žestikuleerib nii, nagu põleks ta suu. Eesti kokandusõpilased mõistavad, mida ta tahab öelda. Paljud siin ei kõnele inglise keelt hästi, kuid köögis ühendavadki inimesi maitsed.

Nõukogude ajal imporditi Eestisse vähe maitsetaimi peale pipra, kaneeli, nelgi ja loorberi. Tšilliga toite ei söönud peaaegu mitte keegi. Nii tunnevadki sel ajal üles kasvanud kokandusõpilased peamiselt huvi vürtside laia ja imetabase maailma vastu. Üks neist nuusutab esmakordselt elus Egiptusest pärit karri lehte ja leiab: “Väga huvitav! Meenutab natuke loorberit.”

Tšilli paneb eestlased nutma

Marya ei ole siin ainus pagulasest kokaabiline, kes pliidi taga askeldab. Tema sõbrad, abielupaar Siva ja Thangamalar tulid Eestisse paari aasta eest, ja ka nemad töötavad Tallinna restoranide köökides. Siva segab hiiglaslikus potis lambakarrit ja räägib, miks ta pidi kodumaalt lahkuma: “Mu vennal oli Sri Lanka armeega probleeme ja ma ei tea, kus ta on. Liiga palju probleeme!”

Siva töötab Aasia toitude restoraniketis Chopsticks. “Enamikele eestlastele meeldib riis ja nuudlid kanaga, kevadrullid ja pannkoogid banaaniga. Aga mitte tšilli! Kui toit on liiga vürtsikas, hakkavad nad nutma,” naerab ta.

Marya palub õpilastel maitsta, kuidas neile tundub karri vürtsikus. Nagu arvata võiski, on see üks väga tuline toit. “Mulle küll meeldib. See on väga hea!” astub üks õpilane vapralt vürtsika karri kaitseks välja, endal pune põskedel. Üksmeelselt jõutakse otsusele, et tšillit pole karrikastmele rohkem tarvis lisada.

Eesti kokandusõpilane eksootilisi vürtse maitsmas. © UNHCR/ Maris Sander

Kodu leidmise pikk vaev

“Saame tuttavaks!” ürituse toimumise ajaks märtsis olid kaks Sri Lanka pagulaste perekonda ühes korteris elanud neli kuud. Nad lihtsalt ei leidnud Tallinnas Siva ja Thangamalari perele sobiva suurusega korterit. See on tegelikult laiem probleem – ka paljud Eesti kvoodipagulased elavad pikalt pagulaskeskustes, sest kinnisvaraturul ei liigu sobivaid üürikortereid.

“Pagulastel on tavaliselt suured pered, mistõttu otsitakse vaid ruumikaid kortereid. Juba sellega üüriturg kitseneb,” selgitab Johannes Mihkelsoni keskuse tugiteenuste juht Juhan Saharov. “On ka keelebarjäär ja pigem negatiivne meelsus pagulaste osas, kuid ka üürnikel endil on oma uuele kodule kõrged ootused.”

“Kõik väärivad armastust ja heaolu”

Pooleteise aasta jooksul kohtuvad pagulased kohalikega kokku 45 korral, igas maakonnas toimub kolm “Saame tuttavaks!” üritust. Sri Lankalt pärit peakoka abi Marya osaleb hea meelega Johannes Mihkelsoni keskuse ja Eesti Pagulasabi korraldatud integratsiooniüritustel, mis aitavad ületada eelarvamusi pagulaste ja välismaalaste suhtes. “Kui ma valmistasin Rakveres 40 inimesele süüa, meeldis see osalejatele väga. Sõime, rääkime Sri Lankast ja olime väga õnnelikud. Mulle meeldib, kui inimesed tunnevad huvi meie kultuuri ja toidu vastu,” leiab ta.

Töötoas osalevale noorele Eesti vegan-kokale Tuulile sümpatiseerib samuti see, et pagulastel on võimalus oma traditsioone jagada. “See on väga lahe üritus. On näha, et pagulased on andekad ja töökad. Eestlastel on tihti pagulaste suhtes eelarvamusi ja leitakse, et nad tahavad ainult süsteemi ära kasutada. Ma arvan, et selliseid üritusi võiks rohkem olla, mis aitavad meil teineteist mõista – eriti lastele. Need tuletavad meile meelde, et kõik inimesed väärivad armastust ja heaolu.”