Lim Bol, 21: „Põgenikuelu on hoopis midagi muud kui elu omal maal, oma rahva hulgas. Kodumaal töötasin kohalikus koolis keemiaõpetajana. Inimeste teenimine on mulle väga südamelähedane, selle läbi saan aidata kaasa oma kogukonna arengule.
 
Kui tulin põgenikelaagrisse, veetsin kolm kuud midagi tegemata, tööd ei olnud. Siis aga avati laagris põhikool ja kuulutati välja konkurss vabale töökohale. Kandideerisin ja sain alguses õpetajakoha. Nüüd olen asedirektor. Töö on küll raske, aga see meeldib mulle. Saan jälle inimesi teenida.”

„Enne sõda oli mul plaan meditsiini õppima hakata. Arstitöö inspireerib mind. Ma pole veel lootust kaotanud. Kõigepealt pean aga oma kooliga ühele poole saama. Siin pole see võimalik. See olukord tapab meie unistusi.“

Lim on pärit Lõuna-Sudaanist. Seal 2013. aastal puhkenud konflikt on sundinud 670 000 inimest põgenema ümberkaudsetesse riikidesse. Lisaks on 1,7 miljonit inimest jäänud oma kodumaal katuseta. Poisi mõlemad vanemad on surnud ja tema vend keeldus Etioopiasse põgenemast.
 
Nii elab ta üksi Gambella põgenikelaagris. Tema põhivajadused on siin küll kaetud, kuid teda muserdab väga see, et ta ei saa jätkata oma õpinguid. Oodates võimalust oma haridusteed jätkata, töötab ta põgenikelaagri ülerahvastatud põhikoolis õpetaja ja asedirektorina.
 
UNHCR pakub Etioopia võimudele põhihariduse tagamisel tuge. Rahaliste vahendite puudumise tõttu kestab keskkool siin aga tavalise nelja asemel ainult aasta. „See ei ole meile kindlasti hea,“ ütleb Lim. „Tahan minna kodumaale tagasi teadmistepagasiga, inimesena, kes on suuteline teisi teenima.“

Näidake oma solidaarsust põgenike suhtes #WithRefugees. Allkirjastage petitsioon – allkirjastage täna

Püsige kursis – jälgige meid: