Meie peamine töö on lahenduste leidmine, mis võimaldaksid põgenikel oma elu väärikalt ja rahus elada. Lahendusteks võivad olla vabatahtlik kodumaale naasmine, ümberasumine ja integratsioon.
Nende jaoks, kes ei saa kodumaale tagasi pöörduda, kas jätkuva konflikti, sõdade või tagakiusamise pärast, on üheks alternatiiviks teise riiki ümberasumine. Selle protsessi hõlbustamiseks pakume kultuurilise orientatsiooni, keele- ja kutsealaseid koolitusi, samuti juurdepääsu haridusele ja tööle. Ometi taodeldakse ümberasumistaotlusi UNHCR-i 14,4 miljonist murealusest pagulasest vähem kui ühe protsendi kohta.
Teiseks alternatiiviks neile, kes ei saa koju tagasi pöörduda, on varjupaigamaale integreerumine. See on sageli keerukas protsess, mis seab arvestatavad nõudmised nii inimesele endale kui vastuvõtvale ühiskonnale. Sel on aga ka eeliseid, võimaldades pagulastel sotsiaalselt ja majanduslikult panustada. Viimase aastakümne jooksul on maailmas 1,1 miljonit pagulast oma varjupaigamaa kodanikuks saanud.
Kohalik lõimumine
Miljonid pagulased üle maailma elavad aastast aastasse vähese koju naasmise lootusega. Osade jaoks on see võimatu, kuna nende kodumaa on haaratud lõputusse konfliktiolukorda või kuna nad kardavad naasmise korral tagakiusamist.
Juhtudel kus tagasipöördumine pole võimalik, võib varjupaigariigis kodu leidmine ja kohalikku kogukonda lõimumine pakkuda nende olukorrale püsiva lahenduse ja võimaluse elu uuesti üles ehitada.
Kohalik lõimumine on keeruline ja järkjärguline protsess, mis hõlmab juriidilisi, majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi mõõtmeid. See seab arvestatavad nõudmised nii inimesele kui võõrustavale ühiskonnale. Paljudel juhtudel on selle protsessi haripunktiks varjupaigamaa kodakondsuse saamine. UNHCR-i hinnangul on viimase aastakümne jooksul varjupaigamaa kodakondsuse saanud 1,1 miljonit pagulast üle maailma.
Ümberasumine
Pagulaste integratsioon on mitmekülgne protsess, mis nõuab jõupingutusi kõikidelt asjassepuutuvatelt osapooltelt, sh pagulase poolset valmisolekut kohaneda võõrustava ühiskonnaga ilma, et peaks omaenda kultuurilisest identiteedist loobuma, samuti vastavat võõrustava ühiskonna poolset valmisolekut pagulasi tervitada ja täita mitmekesise rahvastiku vajadusi.
1951. a konventsioon ja selle 1967. a protokoll panevad palju rõhku pagulaste integratsioonile. 1951. a konventsioonis loetletakse sotsiaalsed ja majanduslikud õigused, mis on mõeldud integratsioonile kaasa aitamiseks ning selle artikkel 34 kutsub riike üles aitama pagulastel „kohaneda ja naturaliseeruda“.